Mälestustekogumikus „Setomaa uhtorgude kallastelt 1950 – 1974”, milles on ka fotod erakogust, annab autor mitmekülgse ülevaate kodutalust, vanematest, nende hoolest, iga pereliikme pingutusest. Autor kirjeldab lapsepõlveaastatel kogetud seto kultuuri omapära ja selle hilisemat kahanemist. Lugeja saab ülevaate tolleaegsest koolielust, kodukandi setode elust-olust, maa- ja kodutöödest ning nõukoguaegsete juhtimisgrimasside virvarrist.
Mälestustes on puudutatud ka õigeusu kiriku mõju, eriti kirikunimede teemat ning Setomaal sirgunud noore kohanemisraskusi Eesti kultuuriruumis, kus alati ei oldud setode vastu sõbralikud.
