Raamatukokku on saabunud uusi raamatuid.
Siin väike valik:
Allikas: www.rahvaraamat.ee
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest.
Luule algus on laulus. Pärast aastaid vabavärssi taasavastasin riimi. “Hõbehundi” luuletused räägivad armastusest, otsivad inimliku õnne allikaid, maadlevad keskeakriisiga, imetlevad loodust ja pürgivad lootuse poole.
2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan „Kitsas tee sisemaale“ räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal.
Rõokse on väike õdus alevik, kus kõik üksteist tunnevad. Alevikust voolab läbi oja, läheduses on kaunis järv, järve kaldal rüütlimõisa maalilised varemed. On juunikuu, kummel lõhnab, järv kutsub suplema.
Sulnile taustale rivistuvad romaani noored kaunid põhitegelased Maiki ja Teet, Merka ja Rolts; lisaks veel vanatädi Saima ja hulk teisigi aleviku asukaid, üks värvikam kui teine.
Keegi ei pääse sellele saarele piisavalt lähedale, et näha nelja valvetorni ja elektriaiaga piiratud kuut hektarit eeskujulikku muru ning hoolikalt tasandatud nõlvasid, mille keskel asub ilmetu hoone – psühhiaatriahaigla patsientidele, kes valdavad äärmiselt salastatud teavet.